06.-07.veebruaril toimusid pilootprogrammi „Kahesuunaline keelekümblus“ järjekordsed koolituspäevad. Sel korral oli kohtumispaigaks Narva. Linn, mis eestlastele kahjuks mitte eriti omasena ja kodusena ei tundu. Mis seal salata, ka kahesuunalise keelekümbluse programmis osalev Pisipõnni lasteaia meeskond pidi tõdema, kui võõras on tegelikult meie väikese eesti, mitte just kõige väiksem linn. Nimelt mahub Narva linna lausa 23 lasteaeda, mis tähendab, et Narvas on 23 lasteaiatäit lapsi! Mõistetav, et meis, eestlastes tekitab see veidi vastuolulist tunnet – suur hulk venerahvusest järelkasvu. On tõesti, aga kui süüvida sealsesse elusse-olusse, selgub peagi kui agaralt tegeletakse Narvas eesti keele õppimise ja õpetamisega. Nii on see vähemalt lasteaedades, kus tegeldakse keelekümblusega. Kahest koolituspäevast ühe veetsime me Narva lasteaias Päikene, kus meile näidati kahesuunalise keelekümbluse praktilist poolt. 9-rühmalises lasteaias tegeldakse keelekümblusega juba 1996 aastast.
Lasteaias „Päikene“ hakkab laps eesti keelt omandama juba kolmandast eluaastast, siis kui emakeele algoskused ja eakohane sõnavara on juba olemas. Töökorraldus selles lasteaias käib keelekümbluse põhimõtete kohaselt – üks inimene, üks keel. Erinevus kahesuunalise keelekümblusega seisneb kahe keele võrdses kasutamises. See tähendab, et ühes rühmas töötavad kaks õpetajat – üks eestikeelne ja teine venekeelne. Pool lasteaias veedetud päevast räägib laps oma emakeeles, pool eesti keeles.
Lasteaia nii metoodiline- kui ka materjaalne baas on kadestamisväärselt suurepärane. Keskkond edukaks keeleõppeks on igakülgselt tagatud. Aga samas olen veendunud, et ainult kõigest sellest siiski ei piisa, kui puudub kõige olulisim – tahe. „Päikese“ lasteaias töötavad väga loovad, teotahtelised ja pädevad pedagoogid. Veidi karmi, kuid samas enesekindla olemisega „Päikese“ lasteaia direktor proua Heli Adamovitš on selliselt ülesehitatud keeleõppele pühendunud kogu oma südamega. Ta usub veendunult, et neist vene lastest, kes paralleelselt emakeele kõrval omandavad eesti keelt ning tutvuvad samaaegselt ka eestlaste kultuuri- ja kommetega, on kooli minnes kakskeelsed, laia silmaringiga teadlikud väikesed Eestimaa kodanikud.
Peale kahte Narvas veedetud koolituspäeva, tekkis meie meeskonnal veelgi kindlam teadmine, et ka eesti laps on ärateeninud võimaluse kooli minnes osata oma emakeele kõrval ka juba teist keelt. See oleks ju lausa suurepärane kooliks ettevalmistamine, sest koolis lisandub üsna pea veel kolmas ja neljaski keel. Aga, et kõik siin ilmas on ikkagi valikute küsimus, siis loomulikult peab jääma igale lapsevanemale valikuvabadus kus, millal ja kui palju ta pakutavatest võimalustest ära kasutab.
Leevi Ivainen
|