Augustikuu Sõnumite lehes kirjutas Tapa lasteaia Pisipõnn direktor Tea Välk õppeaastasse sissejuhatava meeleoluka loo vana lasteraamatu näitel, kuidas Jussike otsis Pühapäevamaad, et lulli lüüa ja ennast alati lõbusalt tunda. Lulli löömiseni jõudmise eel tuleb aga tutvuda nädala argipäevadega, et õppida hindama läbi tööde ja toimetuste puhkepäeva väärtust. Arukas ja õpetlik klassika! Täna kirjutan sellest, kuidas Pisipõnnid läbi argipäevade rännates koos murede ja rõõmudega selleks kevadeks tõepoolest on peaaegu Pühapäevamaale jõudmas. Retk, mis oleks pidanud pakkuma palju avastamisrõõmu ja tegutsemislusti, hakkab finišisse jõudma, sest ees on lasteaia õppeaasta kokkuvõtlik kuu ning puhkuste aeg. Mida see rännak siis õpetas ja mille üle rõõmustama ja muretsema pani? Nii nagu tavaelus käivad kõik tunded käsikäes, on see ka ühe kollektiivi töös. Olen ikka seda meelt siiani olnud, et elus on rohkem rõõmu, kui muret ning pingeid. Paraku pakub tänane ühiskond pingevälgunooli üsna palju ja oskus jääda tasakaalukaks ja motiveerituks vaatamata kõigele, on väga vajalik. Kuidas seda siis suuta, kui enam ei suuda? Kui ümbrus säriseb, hirm haigutab sagedates hommikutes ja pinged valitsevad su vaimsust, siis tuleb leida see motivatsiooniraas, et teha rahulikult oma tööd, planeerida, hoolida ning iseenda tugevusele, mitte teistele loota. Paremaks läheb ainult siis, kui me iseendalt kvaliteeti nõuame ja siis teistelt midagi lisaks ootame. Olgu see siis hea mõte, sõbralik kiidusõna, abistav tegu või eduelamus koostegemisest.
Hindan väga ühtehoidvat kollektiivi, kus pingevabalt saab töötada. See on juhtkonna tänuväärne iseloomuomadus, mis valgustab kogu kollektiivi hingeelu, turvalisust, motiveeritust. Õppeaasta alguses, ühel külmakargel laupäeval, organiseeris juhtkond Pisipõnni kollektiivile väljasõidu koos koolituse ja lõõgastusmomendiga, kus osales peaaegu terve kollektiiv. See näitab, et ühtehoidmise vaimsus on oluline. Sellest sõltub töö kvaliteet, sest siis jälle jõuad ning tahad teha. Siis tulevad uued ideed ning plaanides on motiveerivat paremate eesmärkide saavutamise suunas. Töö lastega on alati vaimutoitu pakkuv. Paraku ei ole saladuseks kellelegi, et ühiskonnas heakskiidetud väärtushinnanguid tuleb aina ja aina rohkem kajastada ja olla väärikaks eeskujuks nii lastele, kui nende vanematele. Seda kõike jagub igapäevaselt pedagoogi ellu. Kahetsusväärne on ka see, et õppeaasta jooksul oli palju haigestumisi. Lapsed oleks nagu haigestumiste ahelreaktsioonis, kus üks haiguste laine hakkab lõppema, kui teine juba vapralt kohal. Argipäevaste tegemiste värvikamad päevad on need, kui laste jaoks toimub midagi sellist, mis igapäevane ei ole. Nii käisid kevadel Pisipõnni lasteaia erinevates filiaalides loovate pedagoogide eestvõtmisel ülestõusmispühade jänkud ja erinevad muinasjututegelased, kes lastega mängisid ning korraldasid sportmänge. Volbripidustuste aegu oli taas mänguväljakutel trallitamist ja laste kilkeid, sest lastele tegi neile pakutav emotsionaalne mängutrall palju rõõmu. Lapse arengu toetamiseks on välja mõeldud palju erinevaid variante, aga koolieelses eas lapsele on kõige olulisem mängulisus ja kogemusõpe – lihtsamalt keerulisemaks, lähemalt kaugemale. Nii me kasvame.
Maikuus said lasteaia vanemate rühmade lapsed osaleda Lääne-Virumaa lasteaedade koolieelikute muusikapeol “Pisike puu”. Laulude ja tantsude õppimine oli päris kõva katsumus ja kestis mitu kuud, et lõpuks eduelamust nautida. Aga jällegi vahva oli ja teistmoodi päev, kui argipäevarutiin.
Lõpuks on ees koolisaatmise peod. Pesad jäävad tühjaks uutele pisipõnnidele, kes sügisel taas alustavad oma rännakut meie mängumaal. Ja siis avaneb Jussikese ees Pühapäevamaa uks. Suured ja väikesed Pisipõnnid on puhkuse auga ära teeninud. Kordan veelkord, et aastaringi aitab positiivseks muuta ühtehoidev kollektiiv, hooliv juhtkond, ühised toimetused, koostöösõbralikud lapsevanemad, kes austavad seda, et me iga päev püüame anda oma hingest killukese päikesekulda, et laste argipäevad oleksid täis soojust ja valgust. Teinekord on juhuseid, kus endale seda päikesekillukest ei jagugi, aga süda on siiski rahul, sest andmisrõõm on kõige suurem rõõm. Oleme ju andjad!
K.Kroon
|
