Sõprus ja tingimusteta armastus

Sõnumed 2/376, 18. veebruar 2011

Kuidas algab sõprus ja kus jookseb sõpruse ja armastuse näiline piir? Nendele küsimustele on vastus iga elava hinge südames.
Lapse hing on veel siiras ja puhas, üldistest ühiskonnas toimuvatest sündmustest mõjutamata ja temale on oluline igapäevane eeskuju ning suhtumised nii vanemate poolt kui ka temaga tegelevate inimeste poolt, olgu need siis õpetajad, kasvatajad või hoidjad. Kõik, mis on hea ja hell on tulevikus vaja selleks, et laps õpiks hoolima ja armastama.
Reedel, paar päeva enne sõbrapäeva käisid lasteaia Pisipõnn lapsed rühmast Päiksekiir külas Rakvere kodutute loomade varjupaigas ning ühes Tapa lähedal asuvas metsatalus metsloomadele süüa viimas.
Ettevalmistused kestsid juba paar kuud, kui koguti leivaraase ning vesteldi hoolimisest, armastusest ning kahjuks ka üksijäämisest, kurjusest ja hoolimatusest. Kõik see oli vajalik mõistmaks, et elusolendid on inimesele lisaks ka loomad, linnud, puud ja põõsad. Kõik see, mis meid ümbritseb. Lisaks inimesele, kes ennast ise kaitseb ja enda heaolu eest seista suudab on loom palju abitumas olukorras. Nüüd me teame, et väikest armast loomapoega endale igatsedes peame endale aru andma, et tema vajab lisaks hoolele ja armastusele ka kindlat kodu ja turvatunnet, et teda vajatakse ka siis, kui ta on kasvanud suureks.
Rakvere kodutute loomade varjupaiga juhataja Kalle Rattaseppa poeg käib rühmas Päiksekiir ja tema külaskäikudest isa tööjuurde saigi alguse meie ühine mõte ja soov minna sõbrapäeva eel mängima nende loomadega, kes igatsevad kodu, armastust ja hoolimist. Kummaline mõttevälgatus tabas mind hetkeks. Kui inimene on üksi või õnnetu suures maailmas, siis on seda aru saada tema olemisest ja pilgust. Ta on kurbuse peegelpilt.
Loomade juurde jõudes värises endal hing ja silmad olid vist märja koha peal, kuid juba kaugelt kostus hõiskavaid haugatusi ja liputades saba tulid koerad nagu vanadele semudele vastu. Oh taevakene! Siis ma taipasin, et loomad oskavad enne sõbraks saamist armastada tingimusteta. Neil ei ole piiri seal eelnimetatud tundepuhangute vahel. Varjupaiga hooldaja rääkis meile erinevaid loomade sinna saabumise lugusid ja nende läbielatud kurbi hetki, mahajätmisi ning haiget saamisi.
Loomade varjupaiga juhataja Kalle Rattasepp oma rahuliku hoolimisega ja ringitoimetamisega ravis mu kurvad mõtted, sest positiivsust oli seal samuti märgata. Silma jäi see, et loomade eest hoolitsesid äärmiselt toredad inimesed ja loomadel oli söök ning eluks vajalik kõik olemas. Lisaks oli kiisude hoiupaiga maja uhkelt remonditud ning nendega tegeleti, loomi raviti, käiakse loomadega jalutamas ja mängimas. Siiski see kõik ei asenda kodu ja ei leevenda kodutuse tunnet.
Meie rühma lapsed ehk mõistavad nüüd seda paremini ning tulevikus omale kodulooma valides meenub ammune sõbrapäevaeelne elamus külaskäigu näol varjupaika. Meenuvad ehk need sabaliputused ja siirad loomasilmad täis tingimusteta armastust ning ennem, kui kallihinnalist tõulooma ostma rutatakse, minnakse ehk korraks lapsepõlveradadele tagasi ning sõber leitakse hoopis loomade varjupaigast.
Veidi nukrameelse hommikupooliku lõpetas külaskäik metsatallu, kus panime metssigadele ja kitsekestele kaasa toodud söögipoolise, jõime tädi Silvi keedetud meeteed ning sõime kohupiimakooki.
Kristi, Margit, Valda ja allakirjutanu tänavad küllakutse eest Kalle Rattaseppa ja lubame, et meie külaskäik ei jää viimaseks. Samuti suured tänusõnad koostöö eest lapsevanematele, kes ostsid ja kogusid loomadele toitu ja meelepärast. See päev oli tänu teile kõigile armas!

Kairi Kroon