Sõnumed 3/389, 16. märts 2012
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis hakkas toredaid asju Pisipõnni lasteaiaga juhtuma juba möödunud aasta detsembrikuust alates, kui saime maakondliku tunnustuse “Eestimaa õpib ja tänab” projekti raames ning mis päädis Tapa valla aasta tegija 2011 valimisega. Viimast üritust jääb meenutama lasteaias aukohale seatud väike rõõmust pakatav ja tegutsemisindu täis kõhukas mehike.
Väikesed Pisipõnnid on meil alati tublid ja tegusad olnud. Pea igast osaletud joonistus- või muust loominguvõistlusest, olgu see siis maakondlikul või vabariiklikul tasandil, on meie Pisipõnnide tööd leidnud tähelepanu ja äramärkimist.
On ju teada tõde, et üksinda ei saavuta inimene siin ilmas aga mitte midagi! Nii on see meie lasteaiaski! Suured Pisipõnnid abistavad ja suunavad lapsi, suuri Pisipõnne toetavad omakorda koostööaldis sõbrad Tapa erinevatest asutustest.
Ülelasteaialise üritusena, tänu lumeeide kitsidusele, me sel aastal lumelinna ehitamist ei planeerinud. Liulaskmisest aga lapsi päris ilma jätta ka ei raatsinud. Juba kolmandat aastat oleme teinud suurepärast koostööd Kirde KRK-ga, sel aastal lapsevanem Aleksndr Tšistotini eestvedamisel, kes organiseeris meile appi 15 noort ja tugevat sõdurpoissi. Ka pöördusime abisaamiseks Tapa vallavalitsuse liikulskorraldusspetsialisti Jaanus Annuse ja Tapa päästekomando pealiku Sirgo Voore poole, kes aitasid organiseerida traktorit lumehunnikute tekitamiseks ja lumelinnale nii vajaliku vee muretsemiseks.
Võin julgelt väita, et “rõõmumõõtja” olemasolu korral, oleks sõdurpoiste andmisrõõm ja väikeste Pisipõnnide saamisrõõm absoluutses tasakaalus olnud.
Liumäed said libedad ja vastlalinad nii piisavalt pikaks sõidetud, et venisid Vabariigi aastapäevani. Eestimaa sünnipäeva peeti lasteaias vaikselt, aga pidulikult, nagu sellisele tähtsale päevale kohane. Erilise tähelepanu on aga sel aastal ära teeninud Vahakulmu rühmade õpetajad, kes lähenesid Vabariigi aastapäeva tähistamisele läbi asjakohase Kalevipoja eepose, kohandades seda just eelkooliealiste lastele tabavaks ja arusaadavaks. Ivakese võis sealt aga leida ka iga täiskasvanu!
Ega see Kalevipoeg ei olegi kahjuks eestlaste seas enam väga “tegija” või kipub ka tema vägisi eurooplaseks saama?! Rõõm aga, et lasteaiaõpetajad seekord oma loovuse, lennukate ideede ja suurepärase koostööoskusega andsid oma väikese panuse meie oma eepose- ja eestlaseksolemise väärtustamiseks. Saladuskatte all võin öelda, et õpetajatel vilksas läbi pea üks väike mõte, järgmisel aastal Kalevipoja ideed veidi edasi arendada. Elame, näeme! Aga praegu jääb üle neile küll vaid jõudu, jaksu ja säravaid ideid soovida!
Käesolev aasta algas Pisipõnni lasteaiale väga paljutõotavalt. Loodame südamest, et õnn ja tegutsemislust saadaks meid ikka sama sammu mööda! Aga terake tõtt on ühes heas üteluses küll – aita ennast ise, siis aitavad sind ka teised! Aitäh kõikidele Pisipõnni sõpradele, kes meie töödele-tegemistele ikka ja alati lahkelt õla alla on pannud!
Leevi Ivainen,
Pisipõnni õppealajuhataja
|